ERIKA TUULIK:
Minult on korduvalt küsitud "Miks just üksildus"? Tundeid on ju erinevaid...
Sellele küsimusele võiks vastata küsimusega "Aga miks ka mitte?!?". Kui küsimuste põrgatamised vahele jätta, siis on vastus imelihtne. Üksilduse tunne on mind ennast puudutanud ning seda nii selle tunde positiivse, kui ka mõrkjama poolega.
Laiem huvi üksilduse olemuse vastu tekkis aastal 2020, kui õppisin Eesti Kunstiakadeemia Avatud Akadeemias fotograafiat nind fotodokumentalistika lõputööks sai tehtud pildiseeria ootamisest. Tahtmatult lisandus pildidel ootamisele veel üks emotsioon - üksildus. Leides selles leius inspireeriva väljakutse leida üksildusele füüsiline vorm, struktuur, metafoor...
Kuidas pildistada tunnet? Kuidas jäädvustada ilma, et pildil oleks füüsiliselt inimene? Kuidas teised tunnetavad üksildust ja kuidas nemad jäädvustaksid?
Mõtetest sai ahel, mis hakkas võtma järjest suuremat visiooni, viies projekti kirjutamiseni ning eesmärkide seadmiseni.
Esimene eesmärk oli kaasata veel fotograafe, et näidata üksilduse tunde erinevaid külgi - me kõik oleme erinevad ja nii ka meie tundemaailm. Nii saigi sotsiaalmeedias teele läkitatud üleskutse saata oma nägemus üksildusest. Pilte laekus u. 300, millest välja sai valitud esialgselt 17 ning lõpetades näituse teekonna 30 fotoga üksildusest. Kõik erineva taustaga lood, võimaldades seejuures vaatajal suuremat samastumise ja kuuluvustunde võimalust.
Järgmine väga oluline aspekt oli pakkuda adekvaatset infot, tehes vahet üksindusel ja üksildusel. Rääkides Peaasi.ee vaimse tervise spetsialistidega üksilduse nii postiivsest, kui ka vähem positiivsest poolest ning kuidas sellega vajadusel toime tulla. Erinevates linnades sisukad arutelud, kus sai osaleda nii füüsiliselt kohal olles või siis veebi keskkonnas. Osalejate seas naised-mehed ning seda vanusele vaatamata. Julgustades seda tunnet tundma, sellest aru saama, märkama ning vajadusel abi otsima . Seejuures märgates nii enda sisse, kui ka kõrvalseisjana - kuulates! Rääkides üksildusest ühiskonnas avalikult, tõstes üldist teadlikust sellest tundest ning vähendades seejuures häbimärgistamist, hinnangute andmist - liikudes tolerantsema ja vaimselt tervema ühiskonna poole.
Üheks põnevaks väljakutseks oli 10 erineva näituse koha leidmine, et jõuda sõnumi ja fotolugudega ka nendeni, kes üldjuhul kunstisaali, raamatukokku või kultuurikeskusesse ei satu. Projekt leidis oma fotolugudega tee linnaruumi 4-l korral. ArtDepoo Galerii aia kasutus, RaRa (Eesti Rahvusraamatukogu) fuajee suured aknad, kus raamatukokku sisenemata sai pop-up näitust kaeda. Lisaks Kuressaare Kultuurikeskuse ja Rakvere Avatud Noortekeskuse RANK maast laeni aknad, mis andsid näitusele veelgi suurema vaatajaskonna.
Tagasiside projekti kohta algas lausa enne 1.näituse avamist ning seda peegeldusena koostööpartnerite poolt. Selles peegelduses oli kuhjaga inimlikku soojust, soovi koos märgata ning abivalmidust. Lahkeid ning toetavaid sõnu jätkus kogu näituse rännaku jooksul - 12 kuud. Tagasiside, mis andis selgelt mõista teemast rääkimise tähtsusest ning vajalikkusest sellega jätkata. Pakkudes alternatiivina projekti füüsilise osa jätkuks virtuaalse galerii, millel pole füüsilisi piire ning täidab olulist projekti eesmärki - jõuda fotolugude ja Peaasi.ee infoga võimalikult paljudeni.
***
Hea lugeja!
Aitäh, et oled siin - meiega!
See on koht kus ka sina saad kerge näpuliigutusega meiega koos märgata ning aidata kaasa, et jõuda nende inimesteni, kellele need lood toeks võiks olla.
JAGAME! MÄRKAME! HOOLIME!
FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl
ERIKA TUULIK:
I have been asked many times, "Why loneliness?". There are different feelings... This question could be answered with the question "But why not?!?". If you skip the bouncing questions, the answer is very simple. The feeling of loneliness has touched me, both with the positive and the bitter side of this feeling. A wider interest in the nature of loneliness arose in 2020, when I studied photography at the Open Academy of the Estonian Academy of Arts, and my photo-documentary thesis was a series of images made from waiting. Involuntarily, another emotion was added to the waiting in the pictures - loneliness. Finding in this finding an inspiring challenge to find a physical form, a structure, a metaphor for loneliness...
How to photograph a feeling? How to capture without physically having a person in the picture? How do others feel loneliness and how would they capture it?
The thoughts became a chain that began to take on a bigger and bigger vision, leading to writing the project and setting goals.
The first goal was to involve more photographers to show the different sides of the feeling of loneliness - we are all different and so is our emotional world. That's how the call was sent out on social media to send your vision of loneliness. Pictures received approx. 300, from which 17 were initially selected and ending the journey of the exhibition with 30 photos of loneliness. All stories with different backgrounds, thereby allowing the viewer a greater possibility of identification and sense of belonging.
The next very important aspect was to provide adequate information, distinguishing between solitude and loneliness. Talking with the mental health specialists of Peaasi.ee about both the positive and less positive aspects of loneliness and how to deal with it if necessary. Meaningful discussions in different cities, where you could participate both physically present or online. Among the participants, women and men, regardless of age. Encouraging to feel this feeling, understand it, notice it and seek help if necessary. At the same time, noticing both inside yourself and as an outsider - listening! Speaking openly about loneliness in society, raising general awareness of this feeling and thereby reducing stigma and judgment - moving towards a more tolerant and mentally healthy society.
One of the exciting challenges was to find 10 different exhibition locations in order to reach with the message and photo stories even those who do not usually go to an art gallery, library or cultural center. The project found its way to the city space with its photo stories 4 times. Use of ArtDepoo Gallery's garden, large windows of RaRa (Estonian National Library) lobby, where a pop-up exhibition was visible without entering the library. In addition, floor-to-ceiling windows of Kuressaare Culture Center and Rakvere Open Youth Center RANK, which gave the exhibition an even bigger audience.
Feedback about the project started even before the opening of the 1st exhibition, and this as a reflection from the cooperation partners. In this reflection, there was a lot of human warmth, a desire to notice together and a willingness to help. Kind and supportive words continued throughout the exhibition's journey - 12 months. Feedback that made clear the importance of talking about the topic and the need to continue with it. By offering as an alternative to the physical part of the project, a virtual gallery that has no physical boundaries and fulfills the important goal of the project - to reach as many people as possible with photo stories and Peaasi.ee information.
***
Dear reader!
Thank you for being here - with us!
This is the place where you too can notice with us with a light movement of your finger and help to reach those people who could be supported by these stories.
LET'S SHARE! NOTICE! CARE!