Hiljuti sain hunniku vanu kirju inimestelt, kellega kunagi pidasin kirjavahetust. Neid kirju uuesti lugedes mõistsin ühelt poolt, kui üksildane ma sel ajal olin ja teisest küljest, kui olulised need inimesed olid minu jaoks, hoolimata sellest, et mõnda neist inimestest polnud ma kunagi reaalsuses näinud. Ma arvan, et need olid minu jaoks nii olulised just seetõttu, et aitasid mul end vähem üksikuna tunda. Ma ei saa öelda, et nüüd on üksildustunne mulle täiesti võõras. Vastupidi, ma arvan, et mõnes mõttes jäävad inimesed alati üksildaseks, olenemata sellest, kes neid ümbritseb. Ma ütleksin, et üksindus on see tunne, kui sisemine elu lakkab olemast meeldiv ja sa otsid inimest, kes ütleks sulle: "Ma olen siin, ma mõistan sind".
***
Recently I've received a pack of old letters from people I used to correspond with. Rereading these letters, I realized, on the one hand, how lonely I was at that time, and on the other hand, how important these people were to me, despite the fact that I had never seen some of these people in reality. I think they were so important to me because they helped me feel less alone. I can't say that now the feeling of loneliness is completely unfamiliar to me. On the contrary, I consider that in some sense people always remain lonely, no matter who surrounds them. I would say that loneliness is that feeling when the inner life ceases to be pleasant and you are looking for a person who will tell you: "I am here, I understand you."
Üksildus on paljas. Üksildusesse astudes sa muud ei panegi tähele kui täitmatut tühjust. Üksildusega ülekoormatud tühjust.
***
Loneliness is naked. When you step into loneliness, you notice nothing but an insatiable emptiness. A void overwhelmed by loneliness.
Põen lapsest saadik haruldast luustikuhaigust, mis on teinud mind hapraks nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Teinekord näen end teistsugusena, valides ennatlikult üksilduse.
***
Ever since I was a child, I have been made both physically and mentally fragile by a rare skeletal disease. Sometimes I see myself as different - making the premature choice of isolating myself.
Foto oli tehtud, siis kui sai peaaegu aasta täis, kui ootasin uut südant. Ei kellelegi sellest rääkinud, ei keegi seda teadnud. Viimane aasta oli raske, sest valud mu kehas olid muutunud tuimaks. Meel, mis sellest veel jäi üle oli samuti harjunud üksindusega. Ootasin, et midagi juhtuks – minu surm või kellegi teise surm. Oskasin ainult enda nägu katta, sest õiget otsust polnud veel tulnud.
***
The photo was taken when I had been waiting for a new heart for almost a year. I had not told anyone about it, no one knew. The last year was difficult since the pain in my body had become numb. The mind, or what was left of it, had become accustomed to loneliness. I was waiting for something to happen - either my death or someone else's. I could only cover my face because the right decision had not yet been made.
@ANNELI IVASTE
Läbi klaasi * Through the Glass
Kõik enda sees on üksi. Kes pääseb sinna läbi klaasi? Kes võtab selleks aja ja poeb läbi kihtide, et jõuda sügavale lätte juurde? Ei söanda, ei jaksa isegi ju sinna teadmatusse süüvida, kuis siis veel keegi teine… Kui aga minna läbi klaasi. Allikani, kus elus võrsed seovad ühte maailmu. Ses tihkes hämaras või helges sügavas võib näivast tühjusest siis (v)algust saada (l)ootus, mis kannab aina edasi… Kui näib, et midagi ei ole, siis sina ise ikka oled.
***
On the inside, everyone is alone. Who can get there through the glass? Who takes time and burrows through the layers to reach the source in the depths. If I do not dare, cannot dig into this unknown myself, then how would anyone else… But what about going through the glass. To the source where living sprouts connect the worlds. In this dense darkness or bright depth, a seeming emptiness can spark hope that carries forward... If nothing seems to be there, then you yourself still are.
Üksildus on võimalus isiklikuks teekonnaks. Viies sind kõige pimedamatesse paikadesse sinu sees, kohtadesse kus võime avastada oma sisemise valguse ja rahu. Üksilduse varjus õpime kuulama oma sisemist häält, mis pahatihti on ümbritseva kiiruse ja liigse müra tõttu vaigistatud. Üksildus pakub võimalust mõtiskleda elu üle ja leida oma tõeline eesmärk, ilma et meid segaksid kõrvalised arvamused ja tarbetud hinnangud.
***
Loneliness is an opportunity for a personal journey. Taking you to the darkest places within you, places where we can discover our inner light and peace. In the shadow of loneliness, we learn to listen to our inner voice, which is often silenced by the surrounding speed and excessive noise. Loneliness offers an opportunity to reflect on life and find our true purpose without being distracted by outside opinions and unnecessary judgments.
See jäädvustus minu argielust omandas sügavama tähenduse, kui tutvusin selle fotoprojektiga. See tuletas mulle meelde, et ühine söömaaeg lähendab inimesi, vähendab suhtlusvaegust ja suurendab ühtekuuluvustunnet. Õhtusöök ühele võib ju vahel olla argipäeva osa, aga ei tohiks muutuda eluolu möödapääsmatuks faktiks.
***
This capture of my everyday life took on a deeper meaning when I got to know this photo project. It reminded me that eating together brings people closer together, reduces communication gaps and increases a sense of belonging. Dinner for one can sometimes be a part of everyday life, but it should not become an unavoidable fact of life.
Võtan kardina eest ja saadan su ära. Saadan ära selle kutsumata külalise, kes mingil hetkel ootamatult mu välisuksel seisis. Silmis hale, abivajav ning pisut manipuleeriv pilk. Tulles mu ellu samm-sammu haaval ja keeldudes sealt lahkumast. Tõmmates alla rulood, värvides lae mustaks ning pannes telefoni vaikuse peale... Meie aastatepikkune sõprus on olnud kompromisside jada, jõudes nautida nii mõrumagusat romantikat, kui ka poeetiliselt inspireerivat kurbust. Vaid meie kaks - otsides tingimusteta armastust ning karjaloomana kohta kuhu kuuluda. Otsides vabadust kuuluda tingimusteta, eeldusteta, kõikide standardite kiuste. Olla oodatud kõikide oma kriimude ja mõlkidega, ebatäiuslikult täiuslikuna. Leides iseenda, kuhu alati kuuluda. Tingimusteta. Võtan kardina eest...
***
I'll pull the curtain and send you away. I send away an uninvited guest, who at a point in time unexpectedly stood on my doorstep. With a pitiful, needy and slightly manipulative look in his eyes. Coming into my life step by step and refusing to leave. Pulling the curtains together, painting the ceiling black and setting the phone on silent... Years of friendship full of a series of compromises, while managing to enjoy both bittersweet romance and poetically inspiring sadness. Just the two of us – hunting for unconditional love and a place of belonging as a heard animal. To be welcomed with all your scratches and bruises, imperfectly perfect. Finding myself, where you always belong. No strings attached. I pull back the curtain...
Üksilduse tunne on mind saatnud läbi elu üsna tihti. Mõnikord on see raske ja tekitab tugevaid negatiivseid emotsioone ning sellega on keeruline toime tulla. On ka aegu, kui üksildus ja sellest tulenev vaikus on pakkunud lohutust ja ehk isegi turvatunnet. Igal juhul on see alati aidanud endast paremini aru saama ning õpetanud endaga lepitust leidma.
***
The feeling of loneliness has accompanied me through life quite often. Sometimes it is hard and evokes strong negative emotions, making it difficult to cope with. There are also times when loneliness and the silence that comes with it, have provided comfort and perhaps even a sense of security. Whatever the case, it has always helped me to better understand myself and has taught me to find reconciliation with myself.
Hakkasin hiljuti teraapias käima. Lõpuks, sest arvasin pikalt, et mitte miski ega keegi ei suuda mind aidata ja kuigi aasta tagasi tegelikult isegi üritasin hakata teraapias käima, määrati mind valesse teraapiasse ja nagu ikka, on depressioon muutlik. Kui tunnen end paremini siis löön käega ja mõtlen, et mul pole seda teraapiat vaja. Ja järgmisel hetkel olen jälle augus ja kahetsen, et juba varem ei läinud. Eelmisel talvel, järjekordselt augus istudes, mõtlesin, et ma ei saa enam teistmoodi, pean teraapiasse saama. Juba teisel sessioonil sain teada, mis mul tegelikult viga on. Selgus, et mu sügavaim hirm on hirm üksilduse ees. Et mu abielu, suhted ja sõprused purunevad. Üritan iga hinna eest sobituda ja kuuluda, hoida inimesi enda ligidal, aga sellega hoopis survestan ja lämmatan neid ja tekitan vastupidise olukorra, tõukan neid eemale. Ja hakkan ennast vihkama. Miks ma ei võiks lihtsalt normaalne olla?
***
I recently started therapy. Finally, because I had long thought that nothing and no one could help me, and even though a year ago I actually tried to start therapy, I was assigned to the wrong therapy, and as always, depression is unpredictable. When I feel better, I brush it off and think that I don't need this therapy. And the next moment, I fall back in the hole and regret not going earlier. Last winter, sitting in the hole once again, I thought I couldn't go on like this anymore, I had to get therapy. Already in the second session, I found out what is actually wrong with me. It turns out my deepest fear is the fear of loneliness. That my marriage, relationships, and friendships will fall apart. I try at all costs to fit in and belong, to keep people close to me, but in doing so, I actually pressure and suffocate them and create the opposite situation, pushing them away. And I start to hate myself. Why can't I just be normal?
Üksildus ei ole tihti enda valik. Seega ollakse alatasa valvel ja ootuses, et äkki täna, äkki praegu nüüd ja kohe tuleb keegi ja jääb istuma ühele neist pinkidest.
***
Loneliness is often not your own choice. Thus, there is constant vigilance and expectation that perhaps suddenly today, now and immediately someone will come and sit on one of these benches.
Üksidus on see tunne, mis on viimased 4 kuud olnud minu sõber. Kuud, mille jooksul jätsin lõplikult hüvasti nii oma vanema poja kui ka isaga. Omades küll sõpru ning lähedasi, kuid jäädes üksi tundega - vajades aega, et olla iseendaga. Päästvaks kaaslaseks sai imeline loodus, pikad jalutuskäigud. Jõudes tõdemuseni, et vaatamata minu isilkikule kaotusele läheb elu edasi. Toonekured pesitsevad, lilled õitsevad ja mina elan. Suure valuga, aga elan. Märkan elu ning see, mida ma märkan, toob mulle rõõmu ja lootust.
***
Loneliness is the feeling that has been my friend for the last 4 months. The months during which I said my final 'goodbye' to both - my eldest son and father. Despite having friends and loved ones I felt being alone with my feelings - I needed time to be with myself. The wonderful nature and long walks helped me as saviour-companions. I finally realized that despite my grief and misery, life goes on. Storks are nesting, flowers blooming, and I keep on living. With great pain, but I'm still alive. I see life going on, and what I notice brings me joy and hope.
@JAN ERIK PRAKS
Mereiil * Sea breeze
Selgroo operatsiooni järgselt pidin mitu kuud veetma selili, mistõttu olid minu tavapärased tegevused pikemalt piiratud. Selle kõige tulemuseks oli tugev sotsiaalne ärevus. Kui see taanduma hakkas, siis sattusin tänavafotograafiat harrastades mere äärde. Inimesed olid tulnud sinna päikeseloojangut vaatama ja mere ääres istus käputäis kalureid. Vaatamata väga positiivsele õhkkonnale oli seal veedetud aeg mulle endale melanhoolne, kuna tundsin veidrat dissonantsi minu üksinduse ja seal olevate gruppide sõpruse tõttu.
***
After the spinal surgery, I had to spend several months on my back, so my usual activities were limited for a longer period of time. All this resulted in severe social anxiety. When it started to recede, I ended up by the seaside doing street photography. People had come there to watch the sunset and a handful of fishermen were sitting by the sea. Despite the very positive atmosphere, I found my time there melancholic as I felt a strange dissonance between my loneliness and the camaraderie of the groups there.
Üksi olemine ei tähenda üksildane olemist. See võib olla vabadus segamatult kõndida olulist teekonda.
***
To be alone doesn't mean to be lonely. Perhaps you are free from any distractions to walk an important path without being distracted.
Häbi. Tunned, et tahaks, aga ei saa, häbi surub tagasi oma urgu; hoiab tagasi ütlemast esimest sõna, ei luba end avada. Kas see on see, mis eristab üksildust lihtsalt üksi olemisest? Ei tea…
***
Shame. You feel like you want to, but you can't; shame pulls you back into your shell, holding you back from saying the first word, not letting you open up. Is this what distinguishes loneliness from simply being alone? I don't know...
Üksildus on nagu vaikus enne koitu, hinge sügavaim sosin, mis kutsub meid sisemisele rännakule. See on peegel, mis näitab meile meie tõelist olemust, julgustades meid leida ilu omaenese seltskonnas. See on pühapaik, kus hing puhkab ja kogeb universumi lõputut avarust ja armastust.
***
Loneliness is like the silence before dawn, the deepest whisper of the soul, calling us on an inner journey. It is a mirror that shows us our true nature, encouraging us to find beauty in our own company. It is a sanctuary where the soul rests and experiences the infinite vastness and love of the universe.
Lõpuks oleme kõik üksi ja alasti.
***
In the end we are all alone and naked.
@KATRIN VAHT
Üksildus, mida ma tunnen pärast ema kaotamist, on nii sügav, et isegi kõige igapäevasemad hetked tunduvad talumatult tühjad. Teadmine, et inimene, kes mind kõige paremini tundis ja mõistis on lahkunud, süvendab isoleerituse tunnet. Maailm justkui liigub edasi, aga minu jaoks on aeg seisma jäänud. Sedasorti üksildus on üsna abstraktne ja omamoodi transformeeriv. See on ühtaegu südantlõhestav ja väga valus protsess, kuid veidral kombel ka lohutav– keegi ei lahku kunagi päriselt, sest armastus jääb alati meiega.
***
The loneliness I feel after the loss of my mother is so deep that even the most mundane moments seem unbearably empty. Knowing that the person who knew and understood me best is gone, deepens the sense of isolation. It is as if the world is moving on, but time is standing still for me. This kind of loneliness is quite abstract and transformative in a way. It's both heartbreaking and a harrowing process, but strangely comforting - no one ever really leaves, because the love always stays with us.
Foto on pildistatud Manijal jalutades. Pilku püüdsid kassid, neid tuli igast nurgast muudkui juurde. Kokku nägin 15 kassi, pildile jäi vähem. Kassid olid veidi räämas silmade ja olekuga. Hinge tekkis tunne, et nad on üksildasele mehele heaks seltsiks. Või siis on koos toredam üksi olla.
***
The photo was taken while walking in Manija. Cats caught my eye, they kept coming from every corner. I saw a total of 15 cats, fewer were captured. The cats had dirty eyes and condition. My soul felt that they were good company for a lonely man. Or it's better to be alone together.
"Vabadus on tunnetatud paratamatus." See ütlus pärineb ühelt 17. sajandi prilliklaaside tegijalt. Hilisemalt tunneme teda kui üht tuntuimat lääne filosoofi, kes pani aluse 18. sajandi valgustusajastule. Vabadus oma ühtedest definitsioonidest on enesemääramine, võimalus toimida vastavalt tahtele. Vangistades ennast maskide taha saavutame teatud moel vabaduse. Vabaduse olla mitte mina. Keegi teine. Näha ennast läbi maski vabastab meid. Maskist loobumisega võitleme me endid vabaks. Nii erinev, kui igaühe jaoks on vabaduse mõiste, on erinev ka iga üksildase inimese arusaam ja suhestus maailma ning olukorda, milles ta parasjagu on. Me ei tea, kas ja kuidas seda muuta. Me ei tea sageli, kas me tahamegi midagi muuta. Me ei tea, kas me oleme õnnelikud, soovime õnnelikuks saada või oleme loobunud sellest tundest. Me ei saa aru, miks teised on kogu aeg õnnelikud ja meie mitte. Me ei oska vastata küsimusele, kas üksildus on meie valik, juhus või saatus. Me ei tea, kas üksildus on hea või halb. Me alles otsime neid vastuseid – igaüks ise, eraldi.
***
"Freedom is a felt inevitability." This saying comes from a 17th century spectacle lens maker. Later, we know him as one of the most famous Western philosophers who laid the foundation for the Enlightenment of the 18th century. Freedom from one's own definitions is self-determination, the ability to act according to one's will. By imprisoning ourselves behind masks, we achieve freedom in a way. Freedom to not be me. Someone else. Seeing ourselves through the mask sets us free. By giving up the mask, we fight to free ourselves. As different as the concept of freedom is for everyone, the understanding and relationship of each lonely person to the world and the situation in which he is at the moment is also different. We don't know if and how to change it. We often don't know if we want to change anything. We don't know if we are happy, want to be happy, or have given up on that feeling. We don't understand why others are happy all the time and we are not. We cannot answer the question whether loneliness is our choice, chance or fate. We don't know if loneliness is good or bad. We are still searching for those answers - each one, individually.
Me oleme olnud koos vähemalt sama kaua kui mäletan. Minu kaaslase jõuallikas on mittekuulumistunne. Mitte piisav olemine. Mõnikord puutume kokku teineteist õhkõrnalt riivates, mõni teine kord ta rebib ja pureb. Me oleme justkui üks ja sama, aga samas täiesti erinevad. Mina vajan harmooniat ja tasakaalu, tema toitub kakofooniast ja kaosest. Ta on nõudlik kaaslane, kes ilmutab end sageli uitmõtetes, virvendustes ja õhtutundides, tehes teadvusesse omale mugava pesa. Üksildus on ootamatutes tühjades hetkedes, mis tulevad ja lähevad, jättes su igatsema täitunud hetki. On olnud aegu, kus minu üksildus on olnud minust tugevam, võttes ära kõik värvid ja meloodiad, mis tavapäraselt vaimu toidavad. Temaga koos elamise õppimiseks on olnud vaja nähtamatute sidemete ning mustrite lõhkumist, taastumist ja mõistmist, et olgugi, et üksildus on minu pärisosa, ei saa tema olla see, kes dikteerib minu olemuse.
***
We have been together for as long as I can remember. My companion's power hides in the feeling of not belonging, of not being enough. Sometimes, we touch each other ever so lightly, while other times, it tears and bites. We are one and the same, yet completely different. I need harmony and balance, while my companion thrives on cacophony and chaos. Loneliness is a demanding companion, often revealing itself in daydreams, shimmering moments, and late hours, finding a comfortable nest in my consciousness. Loneliness lurks in unexpected empty moments that come and go, leaving you yearning for fulfilled times. There have been times when my loneliness has been stronger than me, taking away all the colors and melodies that usually nourish my mind. Learning to live with it has required breaking invisible bonds and patterns, recovering, and understanding that even though loneliness is a part of me, it cannot be the one dictating my true being.
Meil kõigil on elus momente, kus tõdeda, et sind pole absoluutselt kellelegi vaja. Oled maha kantud, vaata ise kuidas edasi! Kas väljapääs on ÄRA minekus, kui kuklas kummitab banaalne ütlus - kellele seal eemal sind vaja on? Kas väljapääs on leppimises, kohanemises? Istuda kuni suudad teleri ees või lõpetada dialoogi pidamise selle sama mainitud teleriga. Mina valisin teise tee. Vaatasin peeglisse ja ronisin mugavustsoonist välja.
***
We all have moments in our lives where we realize that absolutely no one needs you. You have been written off, see for yourself how to proceed! Is the escape route in going AWAY, when a banal saying haunts the back of your mind who needs you over there in the distance? Is the way out in reconciliation, adaptation? Sit as long as you can in front of the TV or end up having a dialogue with the said TV. I chose another path. I looked in the mirror and climbed out of my comfort zone.
Rohtunud rada, vana maja paokil uks ja leian ennast seismas toa lävel, kus peremees on teinud oma viimase suitsu. Ajatolmuga kaetud laual, vanade ajalehtede seas, lebab koltunud piltidega ümbrik. Neil fotodel avaneb inimese elulugu. Armastus, kodu rajamine, uhked sibulapeenrad ja talvine kalapüük. Majandi likvideerimisest saab alguse töötus, alkohol ja sõpradega peetud mõttetud peod. Ja siis tulevad sõprade matusepildid. Aeg peatub ka sügisrõskes majas- viimane hommikukohv, pilk peeglisse. Sealt vaatab vastu väsinud pilguga üksildane 50 aastane mees.
***
A grassy path, the door of an old house ajar, and I find myself standing on the threshold of the room where the owner has smoked his last cigarette. On a table covered with the dust of time, among old newspapers, lies an envelope with yellowed pictures. The life story of a person unfolds in these photos. Love, building a home, gorgeous onion beds and winter fishing. The liquidation of the holding leads to unemployment, alcohol and pointless parties with friends. And then come the funeral pictures of friends. Time also stops in the autumnal house, the last morning coffee, a look in the mirror. From there, a lonely 50-year-old man looks back with a tired look.
Üksildus, see kurb tunne, mis eraldab teistest. Mitte positiivses mõttes, mitte väliselt, mitte kohe arusaadavalt. Pealevaadates on kõik inimesed nagu ikka: täistuubitud trammis, turul külg-külje kõrval, kontserdil ja teatris. On see tunne nagu hingest oleks suur tükk, kõige ilusam, ära hammustatud? Isegi nii, et oma varju ei taha näha? Oleks väga vaja, kui keegi oskaks märgata, kuulata, ja veenda selles, et vari sõltub vaid valguse nurgast.
***
Loneliness, that sad feeling that separates from others. Not in a positive way, not externally, not understandable right away. Looking around, all the people are as usual: packed in the tram, side by side in the market, at the concert and the theater. Does it feel like a big piece of your soul, the most beautiful one, has been bitten off? Even so that you don't want to see your shadow? It would be very necessary if someone could notice, listen, and convince us that the shadow depends only on the angle of the light.
SUSANNA KARI
Nii väga tahaks sellest aknast välja murda, sellest üksildusest. Sinna, kus pole inimesi.... Sest seal kus pole inimesi ei saa olla üksildust.
***
I want so badly to break out of this window, out of this loneliness. Where there are no people... Because where there are no people, there can be no loneliness.
MÄRKAME JA HOOLIME KOOS!
LET'S NOTICE AND CARE TOGETHER!