VIRTUAALNÄITUS JA ARUTELU TALLINNAS, GALERII 1826 - 1.03.2025
Tekst: Erika Tuulik
Täpselt nädal tagasi sai hommikul pakitud arvuti, kõvaketas, head-paremat kohvi kõrvale ja start Harku metsade vahelt Tallinna poole võis alata - ees ootas koosviibimine Galerii 1826 hubases stuudios. Koht, kus on kuhjaga silmailu kodumaise fotokunsti näol ning kus mõnusalt ka üksildusest arutleda ja koos pilte vaadata.
Vaatamata numbriliselt väikesele seltskonnale jätkus juttu kauemaks ning siit ka väike peegeldus - nimesid nimetamata ja detailidesse laskumata.
Tore on asjaolu, et nendel koosviibimistel kohtub uute toredate inimestega, kes eelnevalt pole projektiga kokku puutunud ja pildid eelnevalt nägemata - see toob vestlusesse teatava värskuse ning uued vaatenurgad. Vahva!
Seekord olid vestlusringis valdavalt fotograafiaga tegelejad, mis omakorda viitab juba sellele, et teemad läksid fotokunsti radadele ja tõi pinnale huvitavaid mõtteid.
Läbi käis kõigile juba tuttav väljend "1 pilt räägib rohkem kui 1000 sõna".
Kas tekst pildi juures on üldse vajalik?
Teen siinjuures väikese kõrvalpõike ja esitan mõtiskluseks küsimuse - kas sulle meeldib pilti vaadata tekstita või eelistad autori tõlgendust juurde?
Saad rahulikult varuda tassi kuuma jooki ning mõtiskleda. Selle küsimuse juures pole "valet" või "õiget" vastust, sest kõik vastused on õiged:). Igaühele oma sobiv väljund foto või mõne teise visuaalkunsti tajumiseks. Mõtiskleme koos - igaüks omas elemendis!
KOHVIPAUS!
Minul on kuum jook käeulatuses. Kiikan aknast välja, näen naabermaja tossavat korstent ja veel lehetut metsa. Võtan hetke mõtiskluseks - võta sina ka. Vahest on tore kiirustamata mõtteid mõlgutada.
***
Vastan nüüd ise oma küsimusele - nii ja naa. Kes ei mäleta küsimust - vaadake ülespoole:).
Eelistan vaatajana uudistada esmalt visuaali - teost, et leida selles minu jaoks "oma" lugu, aga eluterve uudishimuga loen hiljem ka teksti juurde. Mitte vastupidi. Põhjus lihtne - lugedes autori teksti enne pildi vaatamist, hakkab see tahtmatult kujundama minu mõtet peas ja isiklikult eelistan seda vältida ja seeläbi kordistub minu emotsioon teost vaadates. Esmalt see mind ennast puudutav puutepunkt ja teisalt see, mis on kõnetanud autorit seda lugu loomast. Topelt elamus!
***
Jõudes nüüd selleni miks projektis on fotod + tekstid.
Pildilugusid juba uudistanud oled ilmselt ka märganud, et on fotosid, millega kaasneb tekst või siis mitte. Miks nii?
Rännates ajas tagasi 2 aastat, mil projekt alles valmistus näituseks, polnud tekstid plaanis - oodatud oli vaid 1 pilt üksildusest ning seda kriteeriumeid ette andmata. Saabusid pildid (üle 300) ja mõned neist koos kirjeldusega, mis tõi justkui paisu tagant välja selle emotsiooni ja lisaks fotole ka verbaalselt - üksilduse põhjuse. Oli ka neid pilte, mille puhul tekkis minul, kui vaatajal uudishimu tausta teada. Küsisin. Tulemus on kõigile näha. Päris lood, mille avatus rabab, poeb hinge ja annab pildile hindamatu lisaväärtuse ning intiimsuse.
Minu kummardus ja siiras tänu selle usalduse eest!
***
Tulles tagasi 1.märtsi Galerii 1826 stuudiosse, kus tekkisid ka muud teemad.
Üks nendest väga kõnekas, mida olen ka varasemalt kuulnud, viies keskkonda, kus "fassaad" on suurepärane - edukas, seltskonnas alati oodatud persoon - "kõik on ju väga hästi"... Tegelikkus aga on täidetud üksildusega ning seejuures kartes seda jagada oma lähedastega, on selleks pere või sõbrad. Hirm, et sellest tundest rääkimine toob kaasa hinnangud, "karjast" välja viskamiseni. Olgugi, et ehk sellest tundest rääkimine ei saakski lähedaste poolt negatiivse tähelepanu. Aga ometigi takerdub see esimene lause selle hirmu taha.
Paneb mõtlema. Kas me märkame neid inimesi või üritavad nad jätkusuutlikult olla meelepärased...?
***
"ÜKSILDUS ei küsi vanust" kajastab ühte emotsiooni, küll aga kiirgab mõtet/visiooni palju laiemalt - tolerantsus/sallivus, vabadus ja õigus eksisteerida hinnangute vabalt.
Hinnangute vabad on olnud ja saavad ka edaspidi olema kõik järgnevad projekti "klubilised" koosviibimised. Tulla kokku - vaadata, kuulata ja kaasa rääkida.
Sel korral jõudsime järelduseni, et üksildus on niivõrd lai teema, millest jätkuvalt rääkida.
Üksinduse ja üksilduse vahel pole jätkuvalt võrdusmärki.
On inimesi, kelle jaoks on üksildus teatavas mõttes osa identiteedist, millega kaasneb jätkusuutlik töö iseendaga, et mitte selle spiraaliga laskuda punkti, kus üksildus pole enam mitte kreatiivsuse allikas, aga pigem brutaalselt hävitav kaaslane.
Me oleme imeliselt erinevad nagu ka meie hingemaailm!
MÄRKAME JA HOOLIME KOOS!
Kui lugesid jutu lõpuni, siis pai ja tänud, et oled meiega:)!
Huvilistele soovitan Peaasi.ee VAIMSE TERVISE ESMAABI koolitust:
https://peaasi.ee/osalekoolitusel/#vaimse-tervise-esmaabi-koolitus
FOTOD: Margus Metsaäär