VIRTUAALNÄITUS JA ARUTELU AVINURME KULTUURIKESKUSES - 22.03.2025
Tekst: Erika Tuulik
Kas sina oled Avinurmes käinud? Mina polnud, teades vaid Avinurme Tünnilaadast.
Seega - uus koht avastamiseks! Emotsioone palju ja seekord tuleb juttu tavapärasest rohkem - varu aega ja miks mitte ka "head-paremat" ekraani kõrvale:). Ole enda vastu lahke ja tee olemine mõnusaks.
***
Alustades sellest, kuidas projekt (lõpuks) Avinurme sattus. Selleks tuleb minna tagasi aastasse 2023, mil "ÜKSILDUS ei küsi vanust" oli suhteliselt värskelt füüsilise näitusena teele saadetud. Ühel päeval sain kõne Avinurme Kultuurikeskusest, helistajaks Katre Mölder - kultuurikeskuse kunstiline juht, kes internetiavarustes "komistas" rändnäituse otsa ja koheselt haaras initsiatiivi (olgu tänatud see päev:). Paraku oli tookord logistiliselt keerukas veel ühe näituse lisamine plaaniväliselt ja seda aja defitsiidi tõttu. Küll aga jäi parimas mõttes kummitama Katre meeletult positiivne energia, entusiasm ja osavõtlikkus.
Vahemärkusena, et projekti jooksul on olnud inimesi, kellega eelnevalt kohtumata, on ainuüksi kirja või telefoni teel tekkinud niivõrd hea positiivne side ning mõnusalt vahetu dialoog - justkui tunneks juba aastaid, et teietamine asendub kiiresti sinatamisega:). Nii tunnedki rõõmu taas uuest vahvast tuttavast, kellega suhtlemine on omaette kvaliteetaeg.
Naasedes jutuga tagasi Avinurme - luues taas kontakt ja kuupäev paika pandud - 22. märts 2025!
***
Ootan alati suure põnevusega neid kohtumisi - eriti kui teekond viib sihtpunkti, kus varem pole käinud. Selles on paras annus toredat kulgemist, avastamisrõõmu ja värvikaid emotsioone. On selleks siis kas loodus, inimesed, kohalikud vaatamisväärsused ja/või ka projekti vaatevinklist - uued värskendavad mõtted üksildusest.
Seekord varusin teadlikult aega, valides tavapärasest pikema marsuudi. Alustades teekonda varahommikul ja kulgedes läbi Koeru, Simuna, Laekvere ja teiste toredate kohtade - igaüks omamoodi. Kord pakkudes nostalgilist vaatepilti, kord vaikust veel tärkamata roheluses, aromaatset kõlupõletamise hõngulist maaelu. Teekond, mil aeg peatub - naudid hetkes olemist ja rännakut kui väikest seiklust.
***
Jõudes Avinurme, võtsin hoo maha ja liikudes autoga ilmselt sama rahulikus tempos kui jalakäijagi - nii palju vaadata. Need imelised ojad oma soojade peegelduste ja varakevadise koloriidiga. Olin väga positiivselt üllatunud, kui kaunis-armas koht on Avinurme.
Avinurme Kultuurikeskuse ees ootas särav Katre. Võttes vastu soojade embuste ja üllatava külalislahkusega - rikkalikult kaetud laud, kõik kenasti valmis sätitud ja seda kuni pisemagi detailini. Tundsin end kui "rock-star", keda tõeliselt pidulikult vastu võeti. Hiljem selgus, et Avinurmes nii asjad käivadki - külalistel toidetakse kõht kenasti täis ja pakitakse veel moona kaasa ka:). Siinjuures pean ka kohe mainima, et selline suursugune vastuvõtt pole sugugi mitte eelduseks, et külla minna - südamepõhjani liigutav sellegipoolest.
***
Jõudes nüüd sündmuse juurde - aruteluni. Kuna Avinurme on suuruselt kordades väiksem koht, kui eelnevad sihtpunktid, siis loomulikult ei osanud ka osalejate arvu ette prognoosida. Õnneks pole see ka oluline, sest projekti eesmärgiks pole täita nö. viisaastaku plaani - soojalt oodatud ikka need, keda teema kõnetab. Meeldiva üllatusena oli osalejaid oodatust rohkem ja seda ka Katre enda sõnul.
Enamus osalejatest polnud projektist kuulnud, mis oli tore pinnas, et alustada temaatikaga nö. rohujuure tasandilt - algusest peale. Leppides eelnevalt kokku, et vestleme hinnangutevabalt ning suhtudes üksteise arvamusse tolerantsusega, lugupidavalt. Et kõik saaksid end mugavalt tunda ja avatult mõtteid vahetada.
Üks põnevamaid teemasid, mida peegeldada - "Miks üksilduse teemast rääkides tekib (mõnel) esmalt kaitsev vastuseis, võttes teemat väga isiklikult?". Väga oluline teema püstitus, sest arutelude käigus on kesksel kohal üksildus, mis on tunne nagu iga teinegi. Lihtsalt arutledes selle emotsiooni värvikusest, mitmekülgsusest läbi fotolugude ja ka sellest, et üksildus on jätkuvalt ühiskonnas mahasuurutud teema. (Seltskonnas on olnud nii neid, keda tunne on isiklikult puudutanud, kui ka neid kes puhtast huvist nö. silmaringi laiendavad.) Põrgatades mõtteid, millest siis ikkagi see kaitsev vastuseis? Nii nagu eelnevaltki on juttu olnud, siis ilmselt paljud meist on tulnud sellest ühiskonnast, kus vaimsest tervisest ja üksildusest rääkimine oli kui mitte tabu, aga häbiasi ja märk nõrkusest. Või kui enda jaoks see emotsioon võõras, siis ehk ei suudeta empaatilisel moel suhestuda kõrvalseisja üksildusega, sest puudub isiklik kogemus. Või on teadmatus see, mis võtab selle metafoorse kaitsekilbi ette. Päris pikk mõttekäik erinevatest oletustest.
Jõudes oma dialoogiga põneva märksõnani - "STIGMA".
Stigmatiseerimine:
Inimese häbimärgistamine ehk negatiivne sildistamine, millega üldjuhul kaasneb ebaõiglane kohtlemine. Stigmatiseerimine toimub avalikult, mis teeb sellest sotsiaalse nähtuse.
Loodan, et projekt saab kasvõi natukenegi suhtumist muuta, tuues teadlikust ja seeläbi ka tolerantsust - vähem "sildistamist", vähem halvustavaid hinnanguid. Meile mitte võiks, aga lausa peaks jääma elementaarne vabadus seda emotsiooni tunda, sellest rääkida ning seda häbi tundmata.
Rõõmustas, et huvi tunti ka fotograafilise poole osas. Kas tekst foto juures on vajalik ja miks?
Sellest olen juba põgusalt kirjutanud ühes postituses, mida dubleerima ei hakka, aga millest võib soovi korral lugeda:
https://www.yksildus.com/l/virtuaalnaitus-ja-arutelu-tallinnas-galerii-1826-1-03-2025/
Lühidalt vastates eelnevale küsimusele, siis "ÜKSILDUS ei küsi vanust" on eelkõige sotsiaalne projekt. Unustamata fotograafiat, mis on VÄGA võimas mitte verbaalne kõne. Antud juhul tundus isikliku kogemuse jagamine tekstina oluline lisaväärtus, et luua fotoloo ja vaataja vahel veelgi intiimsem, vahetum dialoog. Samas pole tekstide lugemine sugugi mitte kohustuslik ja igaüks saab valida endale sobivaima viisi, kuidas näitust vaadata.
Lisaks tekkis küsimus füüsilisel näitusel olevate fotode installatsiooni (paigutuse) osas. Kas määravaks said fotod või tekstid? Vastuseks - prioriteediks olid siiski fotod, millele tekstid annavad lisaväärtuse. Näitusele tulija märkab ruumi sisenedes esmalt visuaali. Ehk siis pildilood oma järjestuselt said valitud siiski dünaamikasse nii oma koloriidi, kui taustaloo järgi. Pitkides tõsisemate pildilugude vahele positiivset üksildust ja värvikaid tekstideta pilte, et mitte tekitada vaatajas võimalikku süvenevat kurvameelsust - pakkudes vahele fotot, mis eelneva maandaks.
Esimest korda küsiti "Kuidas on projektiga tegelemine mõjutanud minu üksildust, vaimset tervist? Kas on märgata positiivset toimet projektis osalejate, vaatajate seas?"
Olen väga tänulik selle küsimuse eest. Sellele sai ka vastatud, aga kuna see on niivõrd inspireeriv teema eraldi kirjapalaks, siis jätan seekord selle õhku ja sellest kirjutamise, teile lugemise järgmiseks korraks:).
Taas tulid teemaks lapsed ning üksildus. Kas seda võib põhjustada nutimaailm või puudulik side/kuuluvustunne lähedaste, sõpradega...? Sel teemal annavad psühholoogid kindlasti adekvaatse vastuse ja siinkohal jätan isikliku arvamuse tagaplaanile. Igaljuhul on sel teemal peegeldust tulnud korduvalt, tõstatades selle teema aktuaalsuse ning vajaduse sellest rääkida.
Siinkohal toon välja ka Peaasi.ee, kes on absoluutselt asedamatu vaimse tervise edendamisel ning keskendub ka noortele, nende nõustamisele. Huvi korral kindlasti uurige allolevat viidet:
***
Mõtteid ja teemasid oli korduvalt rohkem, paljud neist kattudes eelmiste koosviibimiste teemadega - põhjus sirvida ka teisi blogi postitusi. Nii nagu alati on üritus planeeritud orienteeruva pikkusega 2 tundi, kuid traditsiooni jätkates ei jäänud ka Avinurmes need vestlused paari tunni sisse ning jätkusid hiljem eraviisiliselt, mis tekitab erakordselt sooja tunde. Peegeldused ning kaasa mõtlemine/rääkimine nendel aruteludel annavad tunde, et me kõik koos oleme osa millestki suuremast ning igaüks meist saab anda oma panuse vaimselt tervema ja tolerantsema ühiskonna edendamiseks.
***
Lõpetuseks! Nagu eelnevalt mainitud - Avinurmes on külalislahkus iseenesest mõistetav ning ükski külaline ei lähe ära embusteta ning tühjade kätega. Nii rõõmustavad mind kaunid õied ning kuhjaga head-paremat. Südamest tänud Avinurme rahvale - eesotsas Katrele, kes tegi kauni päeva veelgi kaunimaks ja selle sündmuse võimalikuks.
Mööda looklevat koduteed kulgesin sooja tundega, naeratus näol. Hinges tänu ning puhas rõõm!
AITÄH AVINURME! AITÄH KATRE!
MÄRKAME JA HOOLIME KOOS!
FOTO (kogunemine Avinurme Kultuurikeskuses) : Erika Tuulik